Oma elu esimesed 30 aastat ma ei mõelnud vaimu peale rohkem kui vaimsevõimekuse tähenduses. Ma mõistsin hästi, et kui tahad areneda, tuleb uusi asju teha ja huvi mul jätkus paljude väga erinevate asjade suhtes. Loomulikult ei ole selline mõtlemine täielikult vale, kuid tuleb tunda piire ja liigne sundimine viib teatud hetkest jõudluse vähenemiseni. Võimekuse langus on paratamatu ka vananedes (hakkab aeglaselt pihta juba 20selt ja kestab kiirenedes surmani). Samas on asju mida me saame teha, et olla teravamad ja õnnelikumad ning seda ka vanast peast.
Esmalt tuleb mõista keha kui tervikut. Kuigi holistlik suhtumine võib tekitada paljudes skepsist, on paljud teaduslikud uuringud sisuliselt kinnitanud ütluse “terves kehas terve vaim” ja vastupidise paikapidavust. Arusaadavalt kuidas me magame, mida me sööme ja teeme mõjutab meie ainevahetust ja biokeemiat ning läbi selle, kuidas me ennast tunneme. Hea enesetunne aga aitab meil õigeid otsuseid teha ja elada elu sellisena, nagu me seda tõeliselt tahame.
Näiteks ei ole kindlasti ühegi depressiivse kalduvustega naisterahva soov elulõpuni kodus istuda, kuid ta ei leia endas energiat nõiaringist väljumiseks. Sama kehtib ka läbipõlemise äärel mehe kohta, kes on valmis ohverdama oma tervise ja pere, lihtsalt kuna ületöötamise tõttu on sattunud harjumusse, mis ei lase enam selgelt mõelda ja irooniliselt mõjub kehvasti ka töökvaliteedile. Loomulikult on iga juhtum erinev ja vajadusel tuleks otsida professionaalset abi, kui enam ise ei oska. Ei maksa seda sammu karta ja samuti arvata, et teraapiasse minekuks peaks probleem tohutult suur olema. Probleemidega on alati parem aegsasti tegeleda.
Tänaseks arvan, et kuidas me mõtleme, on kõige olulisem üldse. Vaimne rahulolu on minu jaoks olulisem kui raha, ühiskondlik staatus või milline ma välja näen. Mitte et loetletud asjad ei võiks tõsta rahulolu, kuid selline lähenemine aitab õnnelik olla ka sellisena nagu olen hetkel. Võimaldades nii nautida protsessi, mitte vaid saavutusi. Samas on raske alati positiivseks jääda ja eluraskuste eest pole meist keegi kaitstud. Vaimse tasakaalu säilitamiseks aitab sind:
- Tee aktiivselt trenni. Treening on depressiooniravi uuringutes näidanud antidepresantidega võrdväärseid tulemusi. Abi saavad ka terved inimesed, ilma kõrvalmõjude ohuta. Samuti tõstab trenn vaimset võimekust.
- Ära väldi stressi. Kuigi selline soovitus tundub esmapilgul imelik, siis isegi uuringud kinnitavad, et õnnelikumatel inimestel on stressi rohkem. Näiteks mõtle enda peale. Tõenäoliselt paljud saavutused mille üle uhkust tunned ja õnnelik oled (olgu selleks siis koolilõpetamine, lapsekasvatamine vms) on olnud stressirikkad. Seega tahtlik stressi vältimine võtab sinult rõõmu ja süvendab veelgi ebakindlust.
- Muuda oma suhtumist stressi. Uuemad andmed näitavad, et ohtlik tervisele pole mitte niivõrd stess, vaid kuidas me sellesse suhtume. Pinge all tekkiv ärevus pole muud kui “võitle või põgene” reaktsioon, mis tähendab et keha koondab oma energia olukorraga hakkamasaamiseks, mis on iseenesest hea. Mind ennast on aidanud palju, kui sellistes olukordades reaktsiooni allasurumise ja rahustamise üritamise asemel (mis tihtilugu on seda vaid võimendanud) mõtlen “väga hea”, keha koondab jõu ja aitab mul selle olukorraga võimalikult hästi toimetulla.
- Õpi (vajadusel) leppima vähesega. Mulle meeldib stoitsistlik suhtumine määral, et paljud asjad ongi rasked ja me võime ebaõnnestuda, aga see ei tähenda, et me edaspidi ei saaks hakkama. Alati tuleb üritada saavutada parimat, aga tuleb valmis olla ka halvimaks. Näiteks mõeldes ette, mis saab töökaotuse järel, võimaldab selleks valmistuda ja ei löö ka mõtemaailma nii sassi kui see peaks juhtuma, kuna ei olnud meie jaoks enam nii ootamatu.
- Loo omale toetusvõrgustik, kes sind rasketel hetkedel aitaksid. Enamikkudel on meil selleks vaikimisi pere, kes vajadusel rahaliselt ja vaimselt meid toetavad. Kui selline võimalus peaks puuduma, siis tea et abi küsimine ei ole häbiasi. On toetusgruppe ja riiklike sotsiaalseid garantiisi, mis aitavad rasketel aegadel hakkama saada.
- Õppi end välja lülitama ja nautima hetke. Kuigi tegutsemini teeb meid õnnelikuks ja arendab, tuleb osata ka puhata. Tänapäeval ei pruugigi see olla nii kerge (töö e-mailid telefonis, negatiivne infomüra meedias jne), kuid tuleb leida endale sobilik viis (trenn, meditatsioon, reisimine, Eckhart Tolle õpetus vms), mille abiga säilitada vaimne tasakaal ja välistada läbipõlemine.
Tuntud filosoofi Friedrich Nietzsche tuntud tsitaat: “Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, võtab paljuski kokku tema vaated inimese psühholoogiale. Ta arvas et me võlgneme endale eneseületuse (selbstüberwindung), et saada paremaks – nii öelda üliinimeseks (übermensch). Samas miski siin ilmas ei ole garanteeritud, nagu tõestab ka Nietzsche enda elu. Saades 24 aastasena Baseli ülikooli ajaloo noorimaks klassikalise filosoofia õppetooli hoidjaks, lahkus ta sealt 10 aasta pärast tervislikel põhjustel. Jätkates raamatute kirjutamist, mida liigne edu tema elueal ei saatnud, sai ta vaid 44 aastaselt närvivapustuse, millest ta enam ei taastunud.
Peab mõistma, et edu valem on töökuse, pädevuse ja õnne korrutis. Kindlasti oleme kohustatud endast andma parima, samas tuleb valmis olla, et kõik ei pruugi minna nii nagu sooviks. Oluline oskus on ka sellistel hetkedel kaine mõistus säilitada.